Laupäeval kui sai Tallinna, Jäneda ja Rakvere inimestest koosneva võistkonna Tartus kokku aetud, asuti Rõuge suunas teele. Ilm oli võrratu – nii nagu sabad olid lubanud. Kuna Tartus ei õnnestunud parkida ja Võrus ei õnnestunud poodi leida – siis otsustasime oma toiduvarusid täiendada Rõuges. Kiire käik külakauplusesse ja olimegi juba stardipaiga poole teel. Enamus osavõtjaid olid selleks ajaks juba Ööbikuoru parklasse kohale jõudnud, riided vahetanud ja tegid rõõmsate nägude sooja.
Jalutasime suure ühisperena stardipaika, mis oli veidi kaugemal kogunemiskohast. see oli vägade lahe, et selline jalutuskäik enne starti oli … esiteks sai jalad soojaks jalutada ning teiseks kenasti sotsiaalselt suheldes mõnusalt rõõmsa tuju metsa minekuks.
Võistlus algas 14:09 suundorienteerumisega.
Kusjuures toimus väga hea hajutamine. Mingit ühistormamist nagu ei olnud küll täheldada. Igas punktis ootas meid üks huvitav sõna. Küll me proovisime sellest mingit salmikest või regivärssi kokku panna aga no ei õnnestunud. Mõne koha peal ei olnud kõiki tähti sõnadest kirjas, vaid olid alakriipsud ja see ajas veel eriti segadusse, sest tundus, et need sõnad oli võrokeelsed. Aga meie võistkonnas kahjuks Lõuna-Eesti murret keegi ei valda.
Niisiis, kas ma juba ütlesin et ilm oli võrratu. Vahepeal sadas miskit – oli see nüüd lumi, lörts või rahe – igal juhulläks maa valgeks ükshetk – ja see oli tore ja värskendav. Ja tõepoolest sai tormatud ringi ja metsas oli nii mõnus – karge ja samas sügiseselt värviline. Suundorienteerumine läks meil väga kenasti ja selle lõpus sai juba soojendusdressi seljast eemaldada. ;-D ainult ühe nõlval oleva punkti otsimine võttis meil aega, sest kaardi järgi justkui tundus, et see oleks võinud olla üsna kraavi ääres … no tegelikult oli veidi kõrgemal. Niisiis jõudsime kenasti auto juurde tagasi, veidi riideid vähemaks, natuke süüa, natuke juua ja uued kaardid. Nüüd siis suundusime juba valikorienteerumise rajale.
Ega seal kaardil tõepoolest väga palju võimalusi ringi tegemiseks polnudki valida. Kuna 14 punkt jäi natuke nagu välja ringist, siis otsustasime kõigepealt selle ära võtta ja siis edasi 20, 21 suunas joostes üks suur ring kenasti ära teha. Nagu tavaliselt oli meil põhiorienteerujaks Tom – ühtlasi tundus ta olevat ka põhitormaja. ;-D Aga väga positiivne oli selle jooksu juures see, et ma ei kaotanud meid kaardil ära. Nii nagu juhtus eelmisel 2009.a Firni üritusel, kus miskipärast ükshetk mulle tundus, et kaardil olev ja mind ümbritsev maastik omavahel kokku ei läinud ning Tom kaardil hoopis miskit kolmandat näitas.
Tidrikusabad olid vahva raja teinud … oli ka lisaülesandeid, kus sai kivihunnikust komme otsitud, sai mälu järgi punkte leitud …
Maastik oli Rõuges väga vaheldusrikas – oli märga, oli kõva, oli metsateid (mitmeid mida kaardil ei tuvastanud). Vahepeal tahtsid poisid põigata veel ka Kanjonit vaata – aga no siis me poleks küll õigeks ajaks lõppu jõudnud. Kontrollajaks oli nimelt 4 tundi ehk seega pidime lõppu jõudma enne kella 18:09. Aga loomulikult oli Eesti mõistes mägesid. Kuigi jah mõnes kohas tulid suust välja sõnad nagu: “Minge pekki!” kui pidi nt suusanõlvast üles tormama punkti 18 suunas nimelt. Mõni nõlv oli ikka nii järsk et alla tulles sai pepu peal liugu lastud. Järve äärde ujumispunkti laskudes ma isegi libisenud mitte pepu peal vaid sai küünarnukke suuskadena kasutatud – mis päädus muidugi marraskil nahaga. Aga ega see küll nüüd ei takistanud edasi liikumist. Kui viimased punktis hakkasid saabuma, siis meil tekkis võistkonnasisene võistlusmoment ning Ööbikuoru vaatetorni tippu tehti võidujooks. Kes ees – see mees … Kuna ma ei olnud mees siis jäin nagu ikka meie võistkonnas viimaseks hapupiimaseks.
Finishis ootas meid mõnus soe tee … oi küll maitses hästi ja tegi sees soojaks. Ja siis kohe autosse ning Viitina mõisa otsima. Mõisa puhkemajas ootas meid juba valmis saun, oi kui maitsev supp. Kui üks hea kausitäis suppi sees sai saunamõnusid nautida hea leiliga, juttu vesta ja jooke libistada. Õhtu lõppeks saime veel ristsõna lahendada oma metsas kogutud sõnadest, mille vastuseks tuli Põhja-eesti keelde tõlgituna “Harjutamine teeb harjutajaks”. Vaatsime Kalle pilte Svaneetijast ja saime juurde küsida … Näitasime oma pilte Alpidest ja saime juurde jutustada …
Pühapäeva hommikul saime süüa sabaputru, mis maitses ülihästi, korjasime ära paar orienteerumise punkti, külastasime kanjonit ja käisime tagasiteel Võrus ränduritena söömas nagu ikka.
Nagu ka eelmisel korral, oli Firni üritus üks mõnusalt sõbralik ning meeliköitev ettevõtmine. Rõõm metsas jooksmisest ja sarnaste emotsioonidega inimestega koos lahedalt aja veetmisest oli kahtlemata väärt elamus. Teinekordki kindlasti sellisest vahvast üritusest osa võtma!
