Rongis leidsin end ja veel 7 retkelist … sealhulgas Toomas ja Allan ja Sven ja Erkki ja Merle ja Marko ja tema sõber …
Paldiski võttis meid vastu vägade ilusa ilmaga, mida jätkus terveks päevaks. Võtsime rahulikult ja jalutasime kuni tuletornini, siis mööda rannikut ikka Tallinna poole ja Tallinna poole …
Tegime ikka söögi ja joogi peatusi vahepeal – võtsime üsna rahulikult … Kui pimedaks läks suutsime siiski sini-valge matkaraja kogemata ära kaotada … aga sellest polnud midagi… tõusime suure teeni ja sealt alla tagasi mere äärde … Järgmiseks aastaks ma luban, et teen selgeks päevasel ajal, kus täpselt seal Suurupi-Muraste kandis tuleb rannikul liikuda et jõuda sihteesmärgini ehk läbida marsruut vaid mererannas.
Retke pikkuseks kujunes 65 552 m … Aega kulus meil selleks 13 tundi ja 35 minutit. Päris lõpuni jõudsime neljakesi aga sellest Marko sõbraga jäi juba teadlikult poolele maale ööbima – neil olid ka suured seljakotid varustusega kaasas. Ning Merle ja Sven otsustasid veidi lühema tee kasuks. Minul endal olid küll viimased kilomeetrid nii väike pisar silmis, jalatallad olid hellad (liiva ka ju ei viitsinud saapast välja ajada tee peal ja seda ikka oli mõlema jala juures nii peoga kui kodus jalad vabastasin) ja astusin nagu sütel aga kodu juba paistiski …
Kokkuvõttes võib jälle tõdeda, et vahvate sellidega koos on iga retk meeliköitvaks seikluseks …
oktoober 12, 2010, 3:51 p.l. |
Tänud meeldiva matka eest.
Algus oli mõnus ja mugav, aga lõpp läks ikka raskeks ära. Kuna nii pikalt järjest käia on suhteliselt harjumatu, siis hakkasid jalad igasugu ootamatutest kohtadest valutama. Eriti mõnus oli aga pärast kodus voodisse heita.
Ja Helen, üks pikkade liikumiste alustõdedest on ju see, et kui kuskilt midagi segab või hõõrub siis tuleb põhjus koheselt kõrvaldada (või plaaster peale panna), asi läheb muidu vaid hullemaks.